Tahaksin

Tahaksin pidevalt kogeda rõõmu, rahu, armastust. Tahaksin, et minu ja minu lähedaste ning tegelikult ka kõigi maailma inimeste elus ei oleks viha, hirmu, kannatusi. Aga ma tean, et kasvamiseks ja õppimiseks on vaja tunda ka viha, hirmu, kannatusi. Selleks, et õppida eristama ja näha, mis tagajärgi see toob. Enda kogetud valu ja kannatus paneb mõistma ka teise inimese valu ja kannatusi. On väga vähesed, kes saavad küpseks teise elus kogetu põhjal. Ikka peab ju ise... Ikka ja jälle peab inimene midagi tundma. Niikaua, kui ta saab valmis. Siis saab ta nautida pidevat rõõmu ja rahu. Ka siis, kui ümberringi on ikka ja jälle viha, valu ja kannatused.
Ei saa ju noorele inimesel öelda, et ära kasva, ära arene. Ei saa ju kellegi eest seda arenguteed ära käia. Ikka igaüks ise, omaenese kogemuste põhjal. Sünnist surmani. Eraldumisest ühtesulamiseni.
Kannatlikku meelt meie teekonnal. Teekonnal, mis kulgeb päikesepaistes, tormituultes, mäest üles, mäest alla, tuuliste ja libedatel kuristiku servadel, rahulikus õitsvas orus, jäises külmuses, tulises kuumuses, igatsuses kellegi teise järele, igatuses iseenese leidmise järele, möirgavate lõvide ja liibuvate usside seas, turvalises kaisukaru kaisus, armastuses, vihkamises, hoolimises, tundetuses, usus ja lootusetuses...
Ainsaks võluvõtmekeseks meie käes sel teekonnal on armastus ja kannatlik meel.
Me ei pea oma kohta siin päikese all välja võitlema. See koht on meie jaoks olemas ka ilma võitlemata.

Langegu vihmapiisad õrnalt sinu laugudele,
lahutagu leebed tuuled sinu meelt,
rõõmustagu päikeseskiired sinu südant,
olgu päevakoorem sulle kerge kanda
ja võtku Jumal sind oma armastuse hõlma
/Iiri palve/